Ühest küljest võime mõelda, et erinevad viled ja kellad mis robottolmuimejatele lisatakse, on lihtsalt toredad aga mitte hädavajalikud. Tegelikult on nendel oma funktsioon täielikult olemas.
Üheks oluliseks aspektiks on näiteks see, kuidas robottolmuimeja ruumis orienteerub ning oma koristusteekonda planeerib:
Kõige lihtsamad robottolmuimejad kasutavad selleks ainult andureid mis reageerivad takistusele. Robottolmuimeja muudab alles siis suunda, kui miski ette jääb. See tähendab seda, et süstemaatilist koristamist ei toimu, osad punktid võivad vahele jääda ning koristamine võtab väga kaua aega. Mida suurem on koristatav pind, seda halvem on selline lahendus.
Güroskoope kasutavad robottolmuimejad kasutavad sisemist navigatsioonisüsteemi saamaks aru, kus nad hetkel asuvad. Teades ruumi suurust suudavad sellised robottolmuimejad süstemaatiliselt juba ruume puhastada, kuid üldjuhul täpseid juhiseid ei saa sellisele kodurobotile anda.
Lidari ehk laseriga navigeerivad robottolmuimejad on kõige nutikamad. Sellise süsteemiga saab mõõta kaugust pindadest, tuvastada takistusi ning palju muud. Kombineerides sellise lahenduse tarkvaraga saamegi tulemuseks selle, et kodu saab erinevateks tubadeks jagada, luua virtuaalseinu ehk keelualasid ja palju muud. Mida see tähendab lõppkasutajale? Lihtne on ju öelda, et mine tee esik puhtaks kuna kass vedas jälle liiva laiali. Robot läheb, robot teeb ning tulemuseks on puhas kodu. Või siis – ära lastetuppa praegust mine – seal legoklotsid põrandal laiali, korista ülejäänud elamine. Lihtne.